Mamakakao üks asutajatest Jana Solom jagab täna enda loost, et inspireerida sind ka kakao sügavusega tutvuma ning meiega ühenduma.
Jana: Veel 6 aastat tagasi ei olnud meie kummagi elud nii kakaoga seotud ja sellist rolli me ka ei osanud endale ette näha, kõik tuli justkui iseenesest samm haaval.
Väljusin Amazonase džunglist kakao käes, mille mu meistertaimede õpetaja metsast väljudes ulatas. Ma ei osanud sellega midagi peale hakata ja tundsin end ka veidi kehvasti, et see just mulle ulatati… Teised tüdrukud selja taga hõikasid, kas tohivad ka ühe võtta, ja loomulikult võisid.
Kui oli aeg Peruust lahkuda, ei lubatud mind aga teadmata põhjustel USA lennule, kus oli minu järgmine siht ja ühtlasi ka kõik mu asjad, sest alustasin reisi sealt ja plaanisime San Francisco sõprade ja kogukonnaga jõule tähistada.
Selle asemel jäin hoopis nukralt Limasse kotis vaid asjad, mis džunglisse minekuks kaasa pakkisin.
Õnneks helistasid sõbrad Hanuman Projectist ja kutsusid mind Guatemalasse — palju valikuid mul polnud, nii et lendasingi sõpru usaldades tundmatule maale ega osanud arvata, et just sealt võiks alguse saada selline teekond Maiade pärimuskultuuri ja sügavuste juurde — kultuuriruumi, mis on eestlaste omaga sarnane, ent seal rohkem elus kui meil siin.
Istusin ring ringi järel vanaema Nana Rosalía Zavala tule tseremooniatel, milles kakao ja selle iidsed teadmised mängivad suurt rolli.
Ta ennustas tulevikku, rääkis, mis on tervise ja hingega korrast ära ning mida on vaja järgmiseks sammuks ette võtta. Ta ennustas kakao pealt – ja alati täppi. Palju pisaraid voolas, nähes, et maailm on palju sügavam, kui olin arvanud.
Ja iga pisara haaval hakkasin rohkem uskuma endasse ja oma teesse – et see ei peagi olema selline nagu kellegi teise oma ega saagi olla, sest see on minu tee.
Vanaema Rosalía ühendus kakaoga taastas minu usu maagiasse ja sellesse, et elu on palju suurem kui minu senine maailmapilt.
Mind oli ammusest ajast ka paelunud Maiade astroloogia ja nende sümbolid. Aastaid enne Guatemaalasse jõudmist oli kallis sõbranna Kairi Kivirähk mulle kinkinud Maiade astroloogia lugemise Markiga ja seeläbi juhatanud mind minu järgmise ukseni. Algasid Maiade astroloogia õpingud Mark Elmy juures. See kõik toimus nii loomulikult ja tõi mulle palju taipamisi maise elu ning elementidega ühenduse kohta.
Ühtlasi sain aru, miks olen just selline, nagu olen, ja miks on teised sellised, nagu nemad on… See mõistmine ja kaastunne avas mu südame veelgi enam ja andis mu elule sügavama sihi.
Osalesin ja toetasin paljudel tuletseremooniatel, kus kakaol on tähendusrikas roll, kill aga nendest hetkedest ei ole palju jäädvustusi, sest need ruumid on pühad – siis me ei filmi ega pildista. Oleme lihtsalt kohal – iseendas, teineteisega ja tulega.
Need ringid jätsid minusse sügava jälje ja mu mõistmine kasvas iga ringiga. Mida rohkem nägin, seda enam mõistsin inimeseks olemise ilu ja valu.
Guatemaalas ja Atitláni ääres kohtusin ka erakordsete inimestega, keda kutsun nüüd enda hingepereks - need helged inimesed, kes muudavad maailma paremaks kohaks nii väikestemate kui suurtemate sammudega.
Alustades aastal 2019 olime me kõik rohelised ja väikesed... Tänaseks on paljudest saanud imelised artistid, kunstnikud, retriidikeskuste omanikud ja helguse maaletoojad.
Ja ühtlasi tagasimõeldes tunnen, et muutusime seal kõik - sügavamaks oma missioonil ja ühenduses teineteisega. 
Ja kus see kakao siis ikkagi siin oli? Kakao oli kõikjal - iga pildi taga on tassike kakaod, mis meid ühendas, avas südames lootusele ja usule, et me suudame teha kõike, kui valime seda teha koos ja teineteist toetades.
Peale igat ringi pesime koos nõud ja korrastasime ruumid, altarid. Kõik olid alati südamega kaasas ja toetasid.
Ja samas mulle sellest veel ei piisanud, ühel hetkel tundsin, et pean minema algallika juurde vaatama, kuidas kakaod valmistakse. Olin küll Amazonases näinud, kuidas see kasvab; Guatemala vanaemade ja vanaisadega ringis istunud ja nende tarkust kuulanud; ning sõpradega ja kogukonnas tervendusringe läbinud...ent see ei näidanud mulle veel kõike, mida pidin nägema, et aru saada, mida tähendab ise oma kätega midagi sellist luua - ning kuidas see ikkagi käib, et kakao saab seemnest blokiks kogu vihmametsa taastades?
Tänapäeva ühiskonna kiire-kiire-kiire on meilt ühenduse sügavusega ära võtnud.. ent Beronika ja Laurent DaliLeo farmist näitasid valgust teises suunas!
Nägin, mida tähendab 15 aastat pühendumust ja igapäevast vankumatut tööd… Mis pole neile siiani suurt sissetulekut toonud, kuid on andnud sügava missiooni ja hingeühenduse iseenda, pere, kogukonna ja loodusega.
Nende perekond on Atitláni ääres aidanud luua veesüsteeme ja otsinud lahendusi seal, kus valitsus pole appi tulnud.
Need muutused said alguse kahe inimese vahelisest armastusest, mis sündis Atitláni ääres La Pazi restoranis. Tänu nende perele ja kogukonna ühisele tööle saame täna ka Eestis juua seda imelist kakaod.
Sealt edasi viis mu tee naiste kollektiivini, kus koos sealsete käsitöölistega punusin oma Guatemala vöö lõpuni. Rääkisin neile, et ka meil kodumaal on sarnased vööd, mida kutsutakse kirivöödeks… ja et meie pärimuseski on üht-teist sarnast.
Jagasin ka seda, et meil enam igapäevaselt rahvariideid ei kanta ja loodusega sügavalt ühenduses olevat inimest peetakse vahel veidi kummaliseks. Samas on meil siiski säilinud shamanism – loodusühendus, mis on veel teadjameeste ja -naiste kaudu elus.
Kodumaale jõudes särasid mu süda ja silmad – istusin igal hommikul ja mediteerisin kakaoga 30 minutist kuni kahe tunnini.
Sain täpse juhatuse, kuidas kakaod edasi jagada. Alguses ei tahtnud ma seda kuulda võtta, aga lõpuks siiski alistusin… Natuke oli hirm, et ehk peetakse mind kummaliseks, kui liigun fotograafi ametilt kakao tseremooniate pidajaks.
Ent usk juhatusse sai võitu ja hakkasin läbi viima ringe ning sõbranna Marisega leidsime ka allika, kust seda kakaod Eestisse saada.
Praeguseks 5 aastasel teekonnal sai korraldatud palju erinevaid töötubasid ja ringe, mis olid alati nii tõstvad ja toetavad ning teinekord ka kummalised. Õppetunde oli neis kõigis omajagu.
Südame pani ja paneb siiamaani helendama need ringide järgsed hetked, kui hoiame teineteist.
Nende ringide ja ruumide keskel mõistsin, et kakao peab laiemalt liikuma inimesteni ja oleks oluline, et seda saaks Eestis müüa..
Selle taipamise ajal ilmusid mu ellu Jaanela ja Kaisa, kes olid samamoodi kakaod joonud, ringe teinud ja inimestele pakkunud.
Panime leivad ühte kappi ja alustasime ettevõtlust...nii sündis DaliLeo kakao Eesti, millest tänaseks on saanud Mamakakao OÜ ja Mamacacao.eu.
Meile oli oluline seda õigesti teha või vähemalt nii hästi, kui üheskoos oskame. Et kakao oleks Eestis kättesaadav, ent ei muutuks millekski, mis on lihtsalt toit.
Täna oleme kahekesi koos Kaisaga teel, et luua tugev ettevõte, mille kaudu saaks ka Baltikumis kakaod osta.
See tee ei ole olnud kerge… kuid usume oma missiooni ja juhatusse.
Sel suvel tõime turule veel paar imelist kakaod Guatemalast — Mamakakao whitelabel nimedega "Joy & Ease" ehk "Rõõm ja Kergus" ning "Tropical Taste" ehk "Troopiline maitse".
Nimetasime kakaod ise selle järgi, milliseid tundeid nende joomine meis tekitas. Ja tuletame sulle meelde, et sellel joogil on juured ja sügav tähendus.
Ja siin vahepeal oli veel palju lugusid, kuidas sündis "Südameruum" Margit Kärneriga, Roland Tokkoga Edu Akadeemia kakao ringid, Tiina Karjatsega kakaoga gongiööd jpm...
Kogu lugu on liiga pikk... aga loodan, et see killuke inspireerib sind, sest ka sinu lugu on oluline.
Kui ka Sina soovid sügavamalt kakaoga ühenduda, siis ootame sind oma koolitustele ja ringidesse või hoopis Guatemalasse kaasa! Koolituste ja reiside info leiad meie instagrammi kontolt mamacacao.eu ja https://janasolom.com/guatemala-exploration-the-art-of-cacao-2026 veebiaadressilt.